KIRIKU AJALUGU

Esidiakon märter Laurentiusele pühendatud Kuusalu kirikut arvatakse Põhja-Eesti üheks kõige vanemaks kivist pühakojahooneks. Nähtavasti olid 13. sajandi lõpuaegadel kiriku rajajateks Gotlandi Roma kloostri Kolgas paiknenud abikloostri tsistertslastest mungad, ehitades kiriku oma valduste piirile Kuusallu pühade allikate kõrvale. See, kahe haritorniga, kõige alguses madal võlvimata kirik oli nii suur, kui praegused koor, pikihoone ja vana käärkamber. Kirikut ümbritses kalmistu.

Tõenäoliselt 15. sajandi II veerandil kutsuti Tallinnast kohale ehitusmeistrid pühakoda võlvima. Vaid pisut enam kui sada aastat hiljem, Liivi sõjas 1564, purustati nii võlvid kui ka haritornid. Küllap ehitati kirik esimesel võimalusel üles, kuid sisustuse uuendamiseni ei jõutud enne kui rootsi ajal.

Vanimaid säilinud sisustuselemente kiriku on Lasnamäe lubjakivist silindrikujuline ristimiskivi jalg, pärit nähtavasti 14-15. sajandist. Kantsel, altar ja kõik muu sisustus on märksa uuemad.

Oletatavasti pärineb algset kaunist polükroomiat õlivärvikihi all varjav hilis-renessanslik kantsel Tallinna tislerilt ja nikerdajalt Adam Pampelt või kelleltki tema õpilaselt (Adam Pampe alustas tegutsemist Tallinnas 1613). Mõni aastakümme hiljem telliti uuele, baroksele kunstimaitsele vastav altarisein oma ala juhtivalt tallinlaselt Elert Thielelt (selle mälestusena on ka peale 1865. aasta ümberkujundamist ja Carl Sigismund Waltheri maali "Kristus ristil"; lisamist, alles Thiele nikerdatud täisplastilised Moosese ja Ristija Johannese kujud ning predellat kaunistav inglipeaga pahkmikornamentika).

Kirik kannatas ka Põhjasõjas. Tallinnas Gottwerth Koerneri poolt 1759 valatud tornikell, mis olla Kolga krahv Stenbocki kingitus, seostub barokkkiivriga läänetorni ehitamisaastaga 1760. Ka laienevate haaraotstega paekivirist, mis oli seni paiknenud pikihoone lääneseinal, müüriti nüüd torni. Suhteliselt madala barokse tornikiivri on Kuusalu kirik säilitanud tänapäevani.

Viimane suur ja oluline ehitusjärk, mis jõudis Kuusallu nurgakivipanekuga 1889. aasta lauritsapäeval, ei muutnud torni ilmet ja säilitas keskaegse kiriku müürid, kuid neogootistas võlvid ning lisas
pikihoonele põikitiivad ja koori idaküljele lõpmiku avara uue käärkambri-ristimiskabeli näol. Ümberehituse projekteeris Friedrich Axel von Howen, ehitusinsener, Tallinna ehitusnõunik, muinsuskaitsekomisjoni liige ja mitme neogooti stiilis hoone, (sh. Iisaku ja Jüri kiriku uusehitus) kavandaja. Uuendatud Kuusalu jumalakoda pühitseti 16. septembril 1890. Nii kooriruumi ja pikihoone kui ka põikitiibade ja ristimiskabeli katused said uue tsementkividest katuse aastal 1929.

Vanema kunstipärandi hulka Kuusalu kirikus kuuluvad peale ristimiskivi jala, kantsli, altari ja tornikella ka kroonlühtrid, küünlajalad ja kohrutatud messingbraa 17. sajandist, tinast armulauanõud.
Esimene orel hangiti kirikusse 1851. aastal. Kui orelimeister Gustav Normann ehitas 1869. aastal kirikusse uue oreli, ehitati põhjalikult ümber ka orelirõdu. 1918. aastal ehitas August Terkmann pilli põhjalikult ümber pneumaatilise traktuuriga oreliks.
Kooriruumi lõunaseina on müüritud 1861. aastal Saksamaal surnud krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbocki süda. See oli võõrsile rännanud mehe viimne soov, et tema süda toodaks armsasse kodukirikusse. Kuusalus on säilinud ja põikitiiva lõunaseinal eksponeeritud ka üks vapp- epitaaf.
Uue käärkambri põhjaaknal paiknevad trükitehnikas portreevitraazhid "Martin Luhter" ja "Philipp Melanchthon". Suure idaroosakna südamikus oli ka samas tehnikas klaasimaal „Kristus“, kuid see on tänaseks hävinud. Aastatel 2018-2024 kattis vitraažikunstnik Andrei Lobanov eraannetajate toel kiriku seitse akent vitraažidega.

Ajalooliselt kuulusid Kuusalu kiriku juurde kaks kabelit: Jumindal ja Loksal. Praegune Loksa Maarja kirik on valminud 1853. aastal, mis on vana kalmistu keskel vähemalt kolmas pühakoda.

Juminda 1678. aastal ehitatud puust kabeli seisukord oli 19. sajandi keskpaigas muutunud sedavõrd halvaks, et otsustati ehitada uus hoone ja valiti ka uus asupaik. Kivist Katariina kirik rajati Leesile, hoone valmis 1867. aastal.

KIRIKUKROONIKA

Kuusalu koguduse kroonikat (kirikukroonikat) on kirikuõpetajate poolt ja vastutusel kirja pandud järjepanu aastast 1837 kuni aastani 1985.

Saksakeelne vanem kirikukroonika 1837-1914, mida säilitatakse Eesti Ajalooarhiivis, on tõlgitud eesti kelde ja publitseeritud 312-leheküljelise raamatuna aastal 2014 (väljaandjad prof.dr.Albrecht Rost ja Toomas Mäeväli, eesti keelde tõlkinud Maria Strauss).
Hilisem kirikukroonika on koguduse arhiivis ja ootab publitseerimist.